Unine, ilus Tallinn!

Olles enamuse oma elust maal, Lõuna-Eestis, elanud, on mind alati miski Tallinna olemuses köitnud. Mulle meeldisid alati reisid Tallinna, trammidega sõitmine ja loomulikult loomaaed.

Möödunud laupäeva hommikul, varakult trammiga kooli sõites tundsin aga jällegi ära selle erilise Tallinna, kella poole kaheksase Tallinna. Tallinna, mida olen viimaste aastate jooksul varahommikuti ikka ja jälle nautinud.

Varahommikustel hetkedel on linn veel uinutavalt unine, aga siiski juba juba ärkamas (siinkohal meenub hr Palmaru loeng organismide autoregulatsioonist, sh ka linnade hommikune ärkamine). Hääled on veel eristatavad, närviline müra pole veel saabunud. Inimesi on veel vähe, autosid veel vähe, koristajad on jõudnud juba tänavad puhtaks teha. Tänavad on tõesti mõnusalt puhtad. Samas tean, et öösel on just iga pubi akna taga olnud melu, aga nüüd on ainult ontlikud toolid ning lauad kunstpalmi all. Näen ainult stoilist korda ja rahu. Mul veab, ma ei näe ühtegi negatiivset pilti, pilti, mis aitaks äratada elu pahupoole reaalsusel. Naudin seda mõnusat rahu, sest linn on oma unisuses tõeliselt ilus, lihtne ning rahulik.

Ärkav Tallinn on minu nõrkus!

Omanäoline jõuluaeg!

Meeletu tempo, kas oleks ka midagi, mis hetkeks aja seisma paneb. Mõtlesin ning tabasin end mõttelt, otsin jõuluajaks mingi huvitava idee ja leidsin.

Mõnusat lihtsate asjade avastamist ning veidikenegi hingepuhkust!

Tähelepanekuid raamatust

Raamatut lugedes oli mõnusalt päris palju loengutes räägitu äratundmist.

Kommunikatsioon toimub maailmas ajas ning ruumis väga erinevatel tasanditel – indiviidide, rühmade, organisatsioonide, sotsiaalsete klasside, rahvuste, maade ning regioonide vahel.
Aastatuhandete jooksul on inimesed kasutanud väga erinevaid suhtlemisvahendeid nagu puit ja kivi, pärgament ja paber, tuli ja suits, lipud, elektrilained. Kuigi suhtlusmeedia on väga arenenud pole ka endised suhtlemisviisid kadunud.

Inimene õpib kogu aeg väga erinevatel viisidel. Õppimine on süstemaatiline protsess.
Teaduslikul ning akadeemilisel tasandil on kommunikatsiooni käsitletud erinevate nurkade alt, vastavalt ajastule ning uurimismeetoditele. Läbi sajandite on kommunikatsioonist erinevaid arusaamu esitatud nii filosoofid kui ka teadlased.

Kommunikatsiooni vormid ning tasemed on liigiti erinevad. Bioloogid on esitanud liikide hierarhia, kus eraldi on toodud välja inimene e homo sapiens . Ülejäänud liikidega võrreldes on inimeste suhtlemine väga tähendusterikas. Inimene kasutab suhtlemise peamise vahendina kõnet. Ülejäänud liikidega võrreldes on inimese kõneaparaat väga keeruline. Kõnega kantakse edasi kõik emotsioonid ning kogemused. Inimese kõne on täiuslikult arenenud.

Looduses toimub samuti taimede ning loomade vaheline suhtlemine, aga seda peetakse inimestevahelisest suhtlemisest erinevaks, sest inimeste suhtlemisel on konkreetne infovahetus.
Kommunikatsiooni puhul saab rääkida sõnalisest ning sõnatust suhtlemisest. See tähendab jällegi, et inimene on infovahetuses mitmetahuline.

Mitmetahuline oma sotsiaalsete tasemete, suhete ning kommunikatsiooni kiire arengu poolest.

Parim dialoog!

Sõnumi edastus ning vastuvõtt paigas, ignorantsus puudub!

Sõnumid liiguvad!

Lapsed on arukad!

"Laps võib täiskasvanule õpetada kolme asja: olla ilma igasuguse põhjusetta õnnelik, olla koguaeg mingi asjaga ametis ja osata — kõigest jõust — nõuda seda, mida tahad." (P.C)

Hetkel on laps vanavanemate juures lähetuses, sest emmel on vaja õppida, siis on igatsevale emasüdamele sellised lausekesed väga soojendavad.

Aegajalt ikka imestan, kui arukad on koolieelikud, kui terased, kui otsekohesed ja kui palju on nendega võimalik arutleda. Ainult aita kaasa!

Eks nii mõnigi õppimisele planeeritud õhtu on kujunenud hoopiski lapsega filosoofilistel teemadel nagu elu, armastus, inimeste käitumine, fantaasiamaailm arutlemiseks.

Olen oma lapse üle uhke, sest kõigil nendel teemadel ja enamgi veel oleme saanud rääkida ja ta haakub. Ainuke erisus on, et tuleb mõelda, kuidas lapselähedaselt, aga samas võrdväärselt teemat edasi anda. See on võimalik, aga tõsise mõttetöö tulemusena! Indikaatoriks on aga lapse tärkav fantaasia ning küsimused, need kas tulevad või mitte.

Televisioonis on hästi palju sotsiaalseid saateid. Lapsele need meeldivad, sest reeglina need seotud ju lastega. Loomulikul hakkab laps kohe mõtlema ja ennast sealsete olukordadega võrdlema. Eks siis saabki talle turvatunnet jagatud! Sest laps on minult neid saateid vaadates küsinud, et emme, Sina ju küll armastad mind, Sina ju ei joo, Sina ju mind öösiti üksi ei jäta. Siis järgnebki seletamine, et miks kusagil on lood teisiti, kui meie kodus.

Aitame lastel (kas omad või võõrad) tunda endid turvaliselt, sest nemad alles õpivad siin karmis maailmas orienteeruma!

Eks jää siis naiselikuks ja soojaks! :-D

Täna tuli blogimise isu peale! Miks? Sest lootusetuse tundega saabus blogimise vaim, olgu kasvõi töö arvelt!
Oma põhitöö raames pean reguleerima hädaolukorda. Hädaolukorda saab reguleerida aga hästi toimiva tavaolukorra foonil. Paraku avastan ennast jätkuvalt olukordadest, kus põhitöö jääb tegema, sest pean sekkuma tavaolukorras mittetoimivatesse nüanssidele. Aga need nüansid on lihtsalt koloriitsed!
Nüanss üks: dispetšer ei saa uuendatud plaane ning G4S-lt saadud uued plaanid on vigased. Mina küsin endalt, et kust tuleb nihe, kes annab valed andmed, kes eksib, kes on hooletu, kas kusagil on plaanide töökäik reguleeritud? Plaanide uuendamise protsessil peab ju olema mingi reeglistik. Leian kontaktid! Suhtlen, selgub, probleemi pole, kõik on ilus! Siiski, dispetšeril uuendatud, õigete andmetega plaanid puuduvad. Urrrr! Pean midagi välja mõtlema ning ütlengi, kriisikomisjoni lauale on ka vaja paberkandjal plaane. Idee, et ehk hakkavad asjad liikuma!
Nüanss kaks: inimeste evakuatsioon. Plaan ilus, evakuatsiooniteed märgitud, aga tuletõkkeuste kontrollimisel selgub, võtmeid ei leita, uste koode võivad teada vaid valitud töötajad. Siis seisangi pika koridori lõpus, evakuatsiooniukse juures, koodi pole ja läbi klaasi näen liblikaga evakuatsiooniust. Kui uurisin, et kuidas võtme ja paroolihaldus korraldatud, siis väidetavalt kõik toimib. Minu praktiline kogemus näitas midagi muud! Lisaks üks töötaja ütles mulle (kui olin ta tähelepanu pööranud asjaolule, et 5 minutit on evakuatsioonitee ukse võtme leidmiseks ilmselgelt pikk aeg), et ongi tore, põleme kõik sisse! Õhhhh, karm! Mis suhtumine?
Nüanss kolm: ohutusjuhendid! Palusin gaaside ohutusjuhendeid. Mingi aeg vaikus ja varsti helistas üks rõõmus poiss ja ütles, et meil ju kõik ohutuskaardid olemas, kas neist ei piisa!? Ise olin suutnud tuvastada lepingu lisana 1993 aasta ohutusjuhendi. Hästi, lasin need iseenesest mõistetavad ohutuskaardid siis endale saata! Aga vaatasin ka kirja lõppu, sest ta on selle materjali saanud kelleltki, et kes see inimene meie asutuses siis on. Mis selgus, partnerfirma oligi meile värskelt ohutuskaardid alles saatnud! Tundsin ennast jälle küsimas, et mis selle tavaolukorraga siiski lahti on, millal saan oma põhitööga tegeleda. Vähemasti aga oli üks asi veidikenegi paremuse suunas, värske info saabus! Egas midagi, jäin delikaatseks ja jätkasime käitumisjuhiste koostamist.
Nüanss neli: tulekul on uus tööprogramm, mis tähendab, IT riskianalüüs jääb ära, sest ressursse pole (ei raha, ei inimesi). Muidu ei teaks, aga koostööpartneritega suhtlemise käigus selgub tõde. Minule tähendab see sõnumit, et tulekul on jällegi üks kaos!
Ja nii saabki iga päev seista silmitsi kõigega, mis kliendi suhtes tähendab turvatunde puudumist, aga klient seda ei tea!
Ja kõige krooniks olukord, kus pea vabandama ühe juhatuse liikme ees, sest kiusan tema töötajaid. Reegel, suuline volitus ei maksa midagi!
Veidikene mõtlemist kõigile, et mida kujundame, milles elame ja kui sõltuvad me tegelikult teistest oleme! Olles lennukis, sõltume piloodist!
Aga täna on tõeliselt ilus ilm ning püüame ikka suhelda ning ükskõiksust kaotada!!!

Kommunikatsiooni praktilised rakendused

Kommunikatsiooni praktika leiab kasutust kõikides ametites. On kommunikatsiooni eest vastutavaid ametikohti ning kommunikatsioonikohustust kandvaid ametikohti (ametijuhendist tulenevalt). Kommunikatsiooni eetika eest vastutab aga iga töötaja.
Kommunikatsioon võimaldab kõikide tasandite suhtlemise. Suheldes erinevates keskkondades, ohustavad meid erinevad nüansid, samas on reeglid/tavad, millest tuleb kinni pidada. Neid nüansse tuleb eriti arvesse võtta just sotsiaalvõrgustikes suheldes.
Praktilisel kommunikatsioonil on erinevad tasandid. Inimeselt inimesele, organisatsioon ja inimene ning organisatsioon ja riik tasandid.
Kommunikatsioon inimeselt inimesele on sõnumi/emotsiooni edastamine üks ühele ning sellistel puhkudel võib esineda ka väga raskesti tõestatavat sõnalist vägivalda. Lisaks on inimeselt inimesele tasandil väga palju lisasõnumit tekstis ning teksti ümber. See on diskursus, mis annab sõnale emotsiooni. Selles osas ongi Eesti, Soome, Rootsi hästi diskursusekesksed maad. Inimeselt inimesele lõplik suhe kujuneb sellest, mis on nn ridade vahel. Samas, kui sõnum on edasi antud empaatiata, siis jääb sõnum ka vastu võtmata. See nüanss on põhiline kommunikatsiooni probleemkoht.
Organisatsioon ja inimene. Sellisel juhul on kommunikatsioon mittemateriaalne ressurss, aga halbade asjaolude kokkusattumisel toob kaasa väga suure materiaalse kahju. Konfliktolukorras ei panusta inimesed töösse 100% ning peale konflikti lahendumist suudavad inimesed töösse panustada, veel mitmeid päevi kuni 80%. Seega on palga- ning ülejäänud ametikohtadega seotud kulude arvutamisel võimalik saada reaalne kommunikatsiooni konflikti kahju.
Teine võimalus on negatiivse kogemuse levitamine, so 20x20 mudel. Iga inimene, kes on kogenud midagi ebameeldivat, räägib selle edasi ja nii hakkabki tekkima infolumepall, mis samuti tekitab organisatsioonile materiaalset kahju. Paraku positiivseid uudiseid selline infolumepall ei saada.
Organisatsioonis ongi kommunikatsioonijuht inimene, kes suudab teha ettepanekuid organisatsiooni suhtekliima parandamiseks (sõltumata vajalikest, personaliga seotud, keerulistest otsustest). Iga konflikt alandab kvaliteeti. Kommunikatsiooni juht ongi inimene, kes:
1. on reflekteerija (näitab organisatsioonile, milline ta on);
2. kannab operatiivset rolli ürituste, uudiskirjade, kommunikatsioonivoogude korraldamisel, reguleerimisel, kontrollimisel;
3. harib organisatsiooni käitumise, sotsiaalse vastutuse osas;
4. koolitab kaastöötajaid organisatsiooni väärtuste, kultuuri, suhtlemiseetika osas ning oskab luua teadmust, teha lobby (eesmärkide saavutamisel õige ja õigeaegne sekkumine).
Organisatsioon riik tasand. Eetikat mõjutab maailmavaade ja kultuuriline taust. Eristuvad isiklikud väärtused ning ühiskonna väärtused. Oluline on ausus vs kommunikatsioonieetika.
Kommunikatsiooni praktilisel kasutamisel tuleb järgida siiski põhimõtteid, et inimestele jääks alles nende väärikus ning terve emotsionaalne väli. Tuleb osata selgelt ning samas empaatiliselt juhtida oma sõna ning sõnumit! Äkki jääb siiski sõnaga tapmata!

Huvitav, aga raske loeng!

Mehhaaniline, sotsiokonstruktsionistlik ning süsteemne on kommunikatsiooniteooria kolm sagedast lähenemisviisi.
Mehhaanilise lähenemisviisi korral on tegemist sõnumi transpordiga saatjalt võtjale. Mehhaaniline lähenemisviis kuulub realismi alla ning ideelt annab inimtunnetus edasi inimesest sõltumatut reaalsust.
Sotsiokonstruktsionistliku lähenemisviisi korral loob tähendusi rühm. Tunneme iseenda loodud maailma. Seega puudub meil juurdepääs meist sõltumatule reaalsusele. Antud lähenemisviisi põhijoonteks on ajalugu, sotsiaalne protsess, tunnetus ja sotsiaalne tegevus ning keel, mis on sotsiaalne vorm. Sotsiaalse konstruktsionismi raames loovad inimesed endile pidevalt ise arusaame. Keelt kasutades, on ütlemine alati tegevus ning öeldud sõnadega looakse uusi tähendusi. Keel on seega maailma ja isiku konstrueerimise vahend. Lisaks annab üldpildi viis, kuidas asjadest räägitakse e diskursus.
Kommunikatsioon kui ülekanne või rituaal. Ülekandel toimub info kätte toimetamise transport. Rituaalne kommunikatsioon pole suunatud sõnumi jagamisele vaid säilitamisele ajas. Ühtemoodi loodud arusaam loob kogukonna (näiteks jõulujmalateenistus). Seega kogukond kujuneb kommunikatsioonis.
Kommunikatsioon, kui süsteem on väga mitmetahuline ning seletatav erinevate küberneetiliste näidetega ning matemaatiliselt tõlgendatav. Organismid moodustavad omavahel süsteeme, milles on teatud korrapärad. Mida rohkem elemente seda rohkem seoseid ja nende omavahelised seosed on omakorda erinevad. Toimub sisend, väljund ning tagajärjeks muudatus protsess, kus tagasiside võib olla vahetu või vahendatud.
Autopoees e iseloomine on konstruktivismi põhitermin. Süsteemid loovad endid ise. Teoreetikud on teaduslikul tasandil süsteeme uurinud väga mitmeti ja üritanud neid, kui toimivaid organisme mõista. Näiteks Hanken leiab, et kaootilises süsteemis tekib kord osade elementide orjastamise arvelt. Wiener toob küberneetilise süsteemi näite, kus parameetri muutumise tagajärjel käivitub mingi esialgset olukorda taastav mehhanism.
Sotsiaalsed süsteemid pole triviaalsed, seega on neid võimalik tõlgendada ka matemaatiliselt.
Bioloogilise lähenemise teooria autorid leiavad, et tunnetus on bioloogiline nähtus. Elamine on tunnetamine. Inimene näeb keskkonda, mitte ei vaatle seda kõrvalt. Inimene on alati vaatluses sees.
Struktuurne sidusus = adaptsioon e kohastumine. Teise inimese kognitiivset autonoomiat austades, on võimalik koos luua. Igal inimesel on kahe kõrva vahel oma kuningriik ja seda austades on võimalik väga pikka aega edukalt koos toimida. Eelduseks on vaid vastastikune soov.
Süsteemidest arenevad välja funktsioonisüsteemid. Kõik alussüsteemid on võrdsed. Eelistades üht teisele, kaob tasakaal.
Kokkuvõtvalt, et süsteemiteooriad on mahukad ning väga keerukad, aga nende hoomamine aitab mõista kommunikatsiooni ja seda isegi riigispetsiifiliselt.

Midagi ilusat!

Mõtlesin täna, et kui suure osa oma tööajast saan teha oma põhitööd ning kui suur osa sõltub IT-st. Hämmastav, aga märkimisväärne osa ajast tuleb pidevalt kaasas käia infotehnoloogiliste uuendustega! Iga päev ilmub postkasti versioonide uuenduste, süsteem ei tööta, testimine (ärge programmi kasutage) teateid... Vaja uusi koolitusi, sest dokumendiprogrammid muutuvad, vaja uut tarkvara, sest vanad ja uued programmid ei ühildu jne. IT mees toob uue arvuti, arvutist vaatab täiesti uue ülesehitusega programm vastu...oot, hallo, äkki ütleks keegi, et kas see eelmisega sarnane või... hakkan ruttu süvenema, muidu jääb põhitöö tegemata. On see ikka päris normaalne olukord?

Tuleb minna raamatukokku ning võtta midagi aegumatut. Võtaks puhta lehe ja kirjutada midagi pastakaga, aga...siis ei saa parandada vigu (tuleb sodida), ei saa saata mitmekümnele inimesele jne...

tekst kadunud!

Palun öelge, kas blogger oma tekste kusagi salvestab? Koostasin teksti ja postitamise ajal kaotas kõik!

Ajalehed, kommunikatsioon...

...täna selgus, et tegelikult ehe seebikas!

Meenus üks mõnus klassika ja kui kuulata, siis ongi nii...need uudised tänagi aktuaalsed!!! http://www.youtube.com/watch?v=bLEu00yuL0k

Raivo J. Raave: humoristliku kristluse manifest

Sooviga hoida ennast kursis päevakorras toimuvaga jäi Delfis silma väga huvitava pealkirjaga Raivo J. Raave artikkel. Olles olnud kunagi tema õpilane ning teades hr Raavet õppejõuna, ei saanud jätta artiklit lugemata. Igatahes sain tuju heaks ning uudsus on alati värskendav, seega tekkis suur soov seda teiegagi jagada - rikkam on tore olla!

Ma ei ole usklik, aga humoristliku kristluse manifest avaldas muljet!

Kaunist kolmapäeva!

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/raivo-j-raave-humoristliku-kristluse-manifest.d?id=59133572

Kommunikatsioonikultuur - avage ennast!

Kultuur on kommunikatsioon ja kommunikatsioon on kultuur. Näiliselt lihtne ja loogiline, aga tihtipeale ei toimi - justkui must kass oleks vahelt läbi jooksnud. Milles siis probleem?

Olles ignorantsed, ei moodustata tervikuid ning nii jäävadki kultuuri erinevad osad lahku. On olemas autojuhtide kommunikatsioonikultuur ning see toimib, sest reeglina viljelevad autojuhid ühtseid liikluskultuuri ning liikluskommunikatsiooni reegleid. Samas võib mõnes teises valdkonnas mõni väga hästi tehtud töölõik hävida puhtalt kommunikatsiooni puudumise tõttu. Pühendumine töösse on küll individualistlik, aga suutlikkus kanda endas kommunikatsiooni, kui kultuuri ja saavutusi jagada, on juba hulga keerulisem väljakutse. Samas - edu võti!

Paljudel kordadel saabki komistuskiviks valesti ülesse ehitatud tähenduse loomise protsess. Ei suudeta tulla oma professionaalsusest (on see siis soov jääda tunnustatud spetsialisti maine kandjaks või hirm kindlusest väljuda) niipalju välja, et sõnastada oma valdkonda sihtrühmale arusaadavate sõnadega sõnumis. Valesti püstitatud sõnum loob eeldused manipulatsiooniks, mis päädib lõpuks maine kahjustamisega. Samas on mõlemad osapooled teinud lihtsalt oma tööd ja kõik oleks arusaadav, probleemi ei tekikski, kui osataks või tahetaks luua õiget sõnumit.

Meedia on kanal, meedia on vahend ning informeerimine on ajakirjaniku töö mõõde. Demokraatliku ja totalitaarse riigi ajakirjandus on alati erinev. Demokraatliku riigi meediakanalid on avatud ning info peaks alati läbi tulema. Milline saab aga edastatav info olema, sõltub kontekstist ja kas konteksti adutakse. Seega on reeglina olukorrad, kus organsatsioonid ei briifi ajakirjanikke piisavalt ning ajakirjanik saabki lähtuda printsiibist, et ise usun oma tekstist 60%, siis võin sõnumi avalikustada. Hea usu põhimõte peab jääma! Aga tekivadki "käärid", kus organisatsioonile saabki ohtlikuks enda töötaja, kes ei oska sõnumit edastada, mitte ajakirjanik. Selle tõdemine on aga väga keeruline. Ajakirjanikega tuleb soovida suhelda ning mõista, et kontekstide loomine (näiteks ekskursioonid asutuses) tagab kvaliteetsed suhted inimeste vahel ning õige sõnumi jõudmise avalikkusele.

Meie maine sõltub paljuski sellest, kui avatud me oleme. Maine sõltub meist! Demokraatlikus ühiskonnas pole vaikimine kuld vaid võimas sõnum, mis mõtestatakse kohe teiste poolt lahti. Oluline on hoopis saavutada organisatsioonis oma kommunikatsioonikultuur, et kuidas me asjadest räägime.

Süsteemiteooria aspektist vajavad organismid pidevat läbivoolu, liikumist. Liiga suletud süsteem hävitab iseennast. Seega toimub interaktsioon ainult kommunikatsiooni kaudu. Peavad olema sisendid ning väljundid ja aktiivne suhtlus. Nõukogude Liidu lõpp oli hea näide, kuidas sisendid ja väljundid läbi raudse eesriide ei toiminud. Seega, kui ühiskond, organisatsioon blokeerivad endid, siis nad tegelikult hävitavad endid.

Kuidas aga teemadest räägime, on lugupidamise märk ja kultuuri küsimus ning tuleneb otsustuskultuurist. Kommunikatsiooni erinevad osapooled peavad suhtlema, muidu hakatakse tootma entroopiat (jällegi NL näide) ning saabub häving.

Kommunikatsioon - kultuur - igapäev - kommunikatsioon! Pole nagu keeruline, aga siiski?!

Täna õhtul on Hannes Võrno saade, mida on tõeliselt huvitav jälgida, sest tema saate külalised kajastavad eredalt ajalugu, koos selle kommunikatsiooni olemusega.

Kommunikatsiooni tunnetamata jõujooned

Googeldades sõna „kommunikatsioon“, leidsin internetist ühe väga huvitava raamatu „ Valitsuskommunikatsiooni käsiraamat“.

Nüüdsest, kui kommunikatsiooni olemust saab igal sammul jätkuvalt mõtestatud ning harjutades ennast laiemalt nägema, siis seda raamatut lugedes tundsin ära väga palju infosituatsioone, mis oma olemuselt on tegelikult korrektne kommunikatsioon.

Sõltumata valdkonnast, on valitsuskommunikatsiooni põhiväärtused siiski ühed (avatus, ausus, vastutus, arusaadavus, erapooletus, põhjendatus, arvestamine, koostöö ning uuendusmeelsus) ning meedias esindab asutusi reeglina alati juht. Oleme harjunud nägema, et infot edastab asutuse juht/valdkonna juht, aga nüüdsest on teada, et see ongi kommunikatsiooni tava.

Valitsusasutustel on erinevatest õigusaktidest tulenevalt nõuded avaldada infot, vastata päringutele ning teavitada avalikkust. Info välja andmisel peavad valitsusametnikud juhinduma avaliku teenistuse eetikakoodeksist ning hea halduse tavadest. Teiselt poolt on info osas avalikkuse ning vaba ajakirjanduse ootused valitsusasutustele väga kõrged. Paraku on olukordi, kus valitsusasutustel pole võimalik infot täiel määral (vaid lõiguti) välja anda, kuna olukord on veel selgitamisel või avalikustamisel kahjustaks see julgeolekut.

Selleks, et oleks välistatud igasugused võimalikud ründed (rahvas turvatunde vähendamiseks, valitsemisüsteemi õõnestamiseks) on valitsusasutuste vaheline kommunikatsiooni kvaliteet ning põhiväärtuste hoidmine esmane riigi, kui rahva huvide kaitsmine. See on vastutus sõna ees ning mõtlemine väljaöeldu tagajärgedele. Välja antud info, mis esimesel ringil tundub täiesti ohutu, aga teema arenedes võib kahjustab turvalisust. Nimetatud raamatus (lk 32) oli huvitav näide, et kui küsitakse ühe isiku kohta, et kas ta on teinud julgeolekuasutustega salajast koostööd, siis võiks anda küsijale, seadusi rikkumata, eitava vastuse. Kui aga selliseid küsimusi hakkab juurde tulema, saab teemast julgeoleku küsimus (kas on saadud kellelegi jälile) ning asutus on sunnitud vaikima. Seega avaliku info julgeolekutundlikkuse hindamine on väga keeruline.

Reaalsuses me ei märkagi tunnetada jõudusid, mis oma huvides tegutsedes suudavad inimestes tekitada korralikku ebakindlust. Antud olukorras saabki riik, inimeste kaitseks, „astuda“ väga ühtsete kommunikatsioonipõhimõtetega ning olles allikakriitilised, suudetakse eristada vaba ajakirjanduslikku tegevust vaenulikust propagandast. Jällegi nimetatud raamatus (lk 36) on huvitav näide, et kui tuleb intervjueerima näiteks internetiportaal baltija.eu, siis kaitsepolitseilt saate vastuse, et tegemist on äärmusrühmituse Notšnoi Dozor liikmete poolt ja Venemaa toetusel tegutseva portaaliga, mille eesmärk ongi teatavaid sündmuseid võimendada. Teiseks, on libauudised (paar Ida-Virumaa talu olid kuulutanud end Eestist sõltumatuks ja pöördusid abipalvega Venemaa poole), mille tulemusena saab samuti rahvast muuta murelikuks. Reeglina inimesed ei oska keerulisi uudiseid e infot lahti mõtestada ning saatuvadki paanikasse, mis ongi tegelikult info algallika eesmärgi saavutamine. Tegelikult, kui näidetes toodud teemad olid aktuaalsed, tundsin samuti hirmu ega osanud seisukohta võtta ja ootasin uusi teateid, aga teemad vaibusid ning ununesid.

Olles teiste riikide avaliku diplomaatia ning mõjutustegevuse sihtmärgiks, pole siiski võimalik kogu infot alati avalikustada ja vaatamata demokraatlikule riigikorrale, tuleb elanike ja riigi julgeoleku kaitsmise eesmärgil info avalikustamist piirata kuni salastatuse kustumisele või kustutamisele. Hirmu tekitavatele sõnumitele tuleb alati anda vastulause.

Peale raamatu lugemist tundsin ära ning nägin palju laiemalt eilses Reporteris olnud reservväelaste uudist. Riigikaitse on põhilisemaid rahva turvalisuse tagajaid. Rahvas saab aga riigikaitset toetada oma pooldava suhtumisega. Riik, kellel on tugevad liitlassuhted ning väljaõpetatud relvastatud reservarmee on vähem ohustatud agressioonidest. Seega eilne reservväelaste uudiski kandis endas sõnumit, et rahvas on üksmeelne ning valmis oma riiki kaitsma.

Osates kanda endas sõnumit, märgates sõnumit ning huvitudes info olemusest on võimalik vähendada meie haavatavust. Mõnikord on tunne, et see olukord läks küll nüüd õnneks, adumata, millised tõsised kommunikatsiooni jõujooned on protsesse meile soodsas suunas juhtinud. Siin mainiksin näiteks hr Arnold Rüütli rolli Eesti saatuses.

Femen - võimu ümber paiknemise näide?

Õhtulehes oli väga huvitav ning olemuselt võimu ümber paigutumise artikkel. Ukraina naisliikumine Femen muretseb jalgpalli EMile saabuvate turistide madala moraali (seks, õlu, jalgpall) ning Ukraina, kui seksituristide meka maine ristumispunkti tagajärgede pärast.

Femeni liikmeteks on noored naised (valdavalt üliõpilased, keskmine vanus 22). Femen loodi 2008. aastal kahe naise poolt, kes leidsid mõttekaaslastest liikmeid sotsiaalvõrgustike kaudu. Nad on aktiivsed ja muretsevad Ukraina maine ning inimeste tervise pärast. Seega sekkuvad nad jõuliselt poliitikasse ning seisavad vastu prostitutsiooni legaliseerimisele, mis on vahetult enne jalgpalli EMi valitsuse tasandil otsustamisel. Lisaks, kui Femeni nõudmisi ignoreeritakse, ähvardab naisliikumine enne jalgpalli EMi finaalturniiri ning võistluste ajal rohkete ebameeldivate üllatustega.

Lisaks on Femeni samm veel ajendatud aidsi- ja tuberkuloosiepideemisast riigis ning tagajärjärgedeks nähakse palju nakatunud turiste, kes nakatunult koju sõidavad.

Tegemist on ilmeka võrguühiskonna näitega, kus ideetasandi informatsiooni jagamine on olnud edukas ning tulemuseks on naisliikumine, kes soovivad tervemat riiki ja seega sekkuvad poliitikasse, rahuldumata negatiivse ehk siis antud teema puhul tervisekahjustuse riske suurendavate otsustega. Kuna teema on jõdunud ka Eesti lugejateni, siis on selge, et ei piirduta ainult oma riigiga vaid toimub aktiivne info jagamine, mis tulemuseks tõstab ühiskonna kõrgendatud huvi teema enda vastu ning paneb lõpuks kohalikud poliitikud väga keerulisse olukorda.

Noored naised tunnevad vastutust tervema ühiskonna eest ning on niivõrd võimestunud, et on negatiivsete otsuste puhul valmis tekitama suuri ebameedivusi, mis pole tegelikult kommunikatsiooni osana kõige parem küpsuse näitaja.

I loengu kokkuvõte

Mõtestamata, teadvustamata kommunikatsioon ning puudulik kommunikatsioonikultuur pole vabandus nagu totalitaarse keskkonna kommunikatsioonipuuegi. Ühiskonna "ravimine" kommunikatsioonipuudest on ülisuur väljakutse. Multikultuurse ühiskonna kommunikatsioonialase teadlikkuse tõstmine sõltub siiski suuresti huvirühmadest, põhimõtetest ning põhimõttelisusest. Ideoloogiad on erinevad ja inimeste protsent, kes ideoloogilisi erinevusi, kriiside ennetamise eesmärgil, mõtestavad on veel väike. Lisaks on ka liiga palju nn "niisama jätmise" seisukohta, et kõik vaibub iseenesest, inimesed unustavad.

Kogu eelneva foonil kommunikatsioonivoog püsib, ei katke. Kui olla kiire reageerimisega ning võimestunud, saame hoida kommunikatsioonivoogu kontrolli all ehk juhtida ise oma suhteid. Vastasel juhul laseme endid teadlikult kahjustada, sest võimalust suhteid kahjustada, intrigeerida juba kasutamata ei jäeta. Seega tuleb alati hoolikalt jälgida, et meie sõnumid on teistele pooltele alati üheselt arusaadavad ning meie loodud tähendus täidab oma funktsiooni sotsiaalsel, poliitilisel, kultuurilisel ning majanduslikul tasandil. Samuti peab mõtlema alati vastulause valmiduse vajalikkusele. Selle kõige teadvustamine eeldab sõnumi saatjalt teadvustatud tegutsemist sõnumi lihtsa ning arusaadavana hoidmisel. Sõnum peab alati olema arusaadav ning lähtuda tuleb sõnumit töötleva sihtrühma tasemest. Kui hoolimine on üks meie põhiväärtus, anname seda ka oma tegude ning sõnadega edasi. Üheks hoolimise indikaatoriks saame pidada oma järeltulevaid põlvkondasid, sest hoolimine algab kodust. Kui tunneme vastutust, hoolime ka inimene ühiskond suhtest.

Vastutust ning hoolimist toimivate suhete eest anname edasi ka siis, kui mõistame suhteid ajastute, sisu, konfliktide kontekstis ja realistlikult mõtestades anname olustikku, kui üldharivat ning huvitavat fakti edasi meid ümbritsevatele ning meist sõltuvatele inimestele. On väga huvitav teada, kuidas suhtlesid erinevad sugupooled eriajastutel, millised olid viisakusväljendused ning millisteks on need tänapäeval muutunud. Samuti, kui suletud või avatud on erinevad riigid - kontekstuaalsed suhted. Ideoloogilised konfliktid, mis võivad viia ning viivadki tõsiste (näiteks mittemõistmise tasandil) tegudeni. Lisaks veel võimu ümber jaotumine (võrguühiskonna I reegel) ning sellega kaasnev tegelik vastutus ning vastutuse puudumisel võimalikud markantsed fataalsed tagajärjed. Kogu olustiku teadlik tunnetamine, mõtestamine ning huvitavas sõnastuses edasi andmine parandab tegelikult kommunikatsioonikultuuri. Elades demokraatlikus ühiskonnas, kanname vastutust oma sõnade eest, sest peame ise oma sõnu kontrollima (totalitaarses ühiskonnas on inimestest see mõtteviis kaotatud).

Demokraatiat iseloomustabki kommunikatsiooni vabadus ning võrguühiskonna ümberpaiknemine tähendab sõnavabadust ning toetust demokraatiale. Alati leidub demokraatiat ohustavat tegevust, millest üks on andmeteallikates nuhkimine (IP-de jälgimine). Sellest järgmine, inimeste võimestunud olemise näitaja ongi vastuvõtu reflektsioon - kas astume vastu või laseme endid allutada, mis oleks mugandumine totalitarismi olemusega ning oma õiguste ning vastutuse ära andmine.

Oskusega, vastutada oma sõna eest ning hallata oma võimu, saame parandada oma elukvaliteeti. Paraneks eneseväljendus ning väheneks devalveerivate sõnumite hulk.

Kõik algab hoolimisest ja kõige lihtsam on mõtestatud suhtlemisega alustada iseendast ning perekonnast.