Täna tuli blogimise isu peale! Miks? Sest lootusetuse tundega saabus blogimise vaim, olgu kasvõi töö arvelt!
Oma põhitöö raames pean reguleerima hädaolukorda. Hädaolukorda saab reguleerida aga hästi toimiva tavaolukorra foonil. Paraku avastan ennast jätkuvalt olukordadest, kus põhitöö jääb tegema, sest pean sekkuma tavaolukorras mittetoimivatesse nüanssidele. Aga need nüansid on lihtsalt koloriitsed!
Nüanss üks: dispetšer ei saa uuendatud plaane ning G4S-lt saadud uued plaanid on vigased. Mina küsin endalt, et kust tuleb nihe, kes annab valed andmed, kes eksib, kes on hooletu, kas kusagil on plaanide töökäik reguleeritud? Plaanide uuendamise protsessil peab ju olema mingi reeglistik. Leian kontaktid! Suhtlen, selgub, probleemi pole, kõik on ilus! Siiski, dispetšeril uuendatud, õigete andmetega plaanid puuduvad. Urrrr! Pean midagi välja mõtlema ning ütlengi, kriisikomisjoni lauale on ka vaja paberkandjal plaane. Idee, et ehk hakkavad asjad liikuma!
Nüanss kaks: inimeste evakuatsioon. Plaan ilus, evakuatsiooniteed märgitud, aga tuletõkkeuste kontrollimisel selgub, võtmeid ei leita, uste koode võivad teada vaid valitud töötajad. Siis seisangi pika koridori lõpus, evakuatsiooniukse juures, koodi pole ja läbi klaasi näen liblikaga evakuatsiooniust. Kui uurisin, et kuidas võtme ja paroolihaldus korraldatud, siis väidetavalt kõik toimib. Minu praktiline kogemus näitas midagi muud! Lisaks üks töötaja ütles mulle (kui olin ta tähelepanu pööranud asjaolule, et 5 minutit on evakuatsioonitee ukse võtme leidmiseks ilmselgelt pikk aeg), et ongi tore, põleme kõik sisse! Õhhhh, karm! Mis suhtumine?
Nüanss kolm: ohutusjuhendid! Palusin gaaside ohutusjuhendeid. Mingi aeg vaikus ja varsti helistas üks rõõmus poiss ja ütles, et meil ju kõik ohutuskaardid olemas, kas neist ei piisa!? Ise olin suutnud tuvastada lepingu lisana 1993 aasta ohutusjuhendi. Hästi, lasin need iseenesest mõistetavad ohutuskaardid siis endale saata! Aga vaatasin ka kirja lõppu, sest ta on selle materjali saanud kelleltki, et kes see inimene meie asutuses siis on. Mis selgus, partnerfirma oligi meile värskelt ohutuskaardid alles saatnud! Tundsin ennast jälle küsimas, et mis selle tavaolukorraga siiski lahti on, millal saan oma põhitööga tegeleda. Vähemasti aga oli üks asi veidikenegi paremuse suunas, värske info saabus! Egas midagi, jäin delikaatseks ja jätkasime käitumisjuhiste koostamist.
Nüanss neli: tulekul on uus tööprogramm, mis tähendab, IT riskianalüüs jääb ära, sest ressursse pole (ei raha, ei inimesi). Muidu ei teaks, aga koostööpartneritega suhtlemise käigus selgub tõde. Minule tähendab see sõnumit, et tulekul on jällegi üks kaos!
Ja nii saabki iga päev seista silmitsi kõigega, mis kliendi suhtes tähendab turvatunde puudumist, aga klient seda ei tea!
Ja kõige krooniks olukord, kus pea vabandama ühe juhatuse liikme ees, sest kiusan tema töötajaid. Reegel, suuline volitus ei maksa midagi!
Veidikene mõtlemist kõigile, et mida kujundame, milles elame ja kui sõltuvad me tegelikult teistest oleme! Olles lennukis, sõltume piloodist!
Aga täna on tõeliselt ilus ilm ning püüame ikka suhelda ning ükskõiksust kaotada!!!
Oma põhitöö raames pean reguleerima hädaolukorda. Hädaolukorda saab reguleerida aga hästi toimiva tavaolukorra foonil. Paraku avastan ennast jätkuvalt olukordadest, kus põhitöö jääb tegema, sest pean sekkuma tavaolukorras mittetoimivatesse nüanssidele. Aga need nüansid on lihtsalt koloriitsed!
Nüanss üks: dispetšer ei saa uuendatud plaane ning G4S-lt saadud uued plaanid on vigased. Mina küsin endalt, et kust tuleb nihe, kes annab valed andmed, kes eksib, kes on hooletu, kas kusagil on plaanide töökäik reguleeritud? Plaanide uuendamise protsessil peab ju olema mingi reeglistik. Leian kontaktid! Suhtlen, selgub, probleemi pole, kõik on ilus! Siiski, dispetšeril uuendatud, õigete andmetega plaanid puuduvad. Urrrr! Pean midagi välja mõtlema ning ütlengi, kriisikomisjoni lauale on ka vaja paberkandjal plaane. Idee, et ehk hakkavad asjad liikuma!
Nüanss kaks: inimeste evakuatsioon. Plaan ilus, evakuatsiooniteed märgitud, aga tuletõkkeuste kontrollimisel selgub, võtmeid ei leita, uste koode võivad teada vaid valitud töötajad. Siis seisangi pika koridori lõpus, evakuatsiooniukse juures, koodi pole ja läbi klaasi näen liblikaga evakuatsiooniust. Kui uurisin, et kuidas võtme ja paroolihaldus korraldatud, siis väidetavalt kõik toimib. Minu praktiline kogemus näitas midagi muud! Lisaks üks töötaja ütles mulle (kui olin ta tähelepanu pööranud asjaolule, et 5 minutit on evakuatsioonitee ukse võtme leidmiseks ilmselgelt pikk aeg), et ongi tore, põleme kõik sisse! Õhhhh, karm! Mis suhtumine?
Nüanss kolm: ohutusjuhendid! Palusin gaaside ohutusjuhendeid. Mingi aeg vaikus ja varsti helistas üks rõõmus poiss ja ütles, et meil ju kõik ohutuskaardid olemas, kas neist ei piisa!? Ise olin suutnud tuvastada lepingu lisana 1993 aasta ohutusjuhendi. Hästi, lasin need iseenesest mõistetavad ohutuskaardid siis endale saata! Aga vaatasin ka kirja lõppu, sest ta on selle materjali saanud kelleltki, et kes see inimene meie asutuses siis on. Mis selgus, partnerfirma oligi meile värskelt ohutuskaardid alles saatnud! Tundsin ennast jälle küsimas, et mis selle tavaolukorraga siiski lahti on, millal saan oma põhitööga tegeleda. Vähemasti aga oli üks asi veidikenegi paremuse suunas, värske info saabus! Egas midagi, jäin delikaatseks ja jätkasime käitumisjuhiste koostamist.
Nüanss neli: tulekul on uus tööprogramm, mis tähendab, IT riskianalüüs jääb ära, sest ressursse pole (ei raha, ei inimesi). Muidu ei teaks, aga koostööpartneritega suhtlemise käigus selgub tõde. Minule tähendab see sõnumit, et tulekul on jällegi üks kaos!
Ja nii saabki iga päev seista silmitsi kõigega, mis kliendi suhtes tähendab turvatunde puudumist, aga klient seda ei tea!
Ja kõige krooniks olukord, kus pea vabandama ühe juhatuse liikme ees, sest kiusan tema töötajaid. Reegel, suuline volitus ei maksa midagi!
Veidikene mõtlemist kõigile, et mida kujundame, milles elame ja kui sõltuvad me tegelikult teistest oleme! Olles lennukis, sõltume piloodist!
Aga täna on tõeliselt ilus ilm ning püüame ikka suhelda ning ükskõiksust kaotada!!!
No comments:
Post a Comment