Kultuur on kommunikatsioon ja kommunikatsioon on kultuur. Näiliselt lihtne ja loogiline, aga tihtipeale ei toimi - justkui must kass oleks vahelt läbi jooksnud. Milles siis probleem?
Olles ignorantsed, ei moodustata tervikuid ning nii jäävadki kultuuri erinevad osad lahku. On olemas autojuhtide kommunikatsioonikultuur ning see toimib, sest reeglina viljelevad autojuhid ühtseid liikluskultuuri ning liikluskommunikatsiooni reegleid. Samas võib mõnes teises valdkonnas mõni väga hästi tehtud töölõik hävida puhtalt kommunikatsiooni puudumise tõttu. Pühendumine töösse on küll individualistlik, aga suutlikkus kanda endas kommunikatsiooni, kui kultuuri ja saavutusi jagada, on juba hulga keerulisem väljakutse. Samas - edu võti!
Paljudel kordadel saabki komistuskiviks valesti ülesse ehitatud tähenduse loomise protsess. Ei suudeta tulla oma professionaalsusest (on see siis soov jääda tunnustatud spetsialisti maine kandjaks või hirm kindlusest väljuda) niipalju välja, et sõnastada oma valdkonda sihtrühmale arusaadavate sõnadega sõnumis. Valesti püstitatud sõnum loob eeldused manipulatsiooniks, mis päädib lõpuks maine kahjustamisega. Samas on mõlemad osapooled teinud lihtsalt oma tööd ja kõik oleks arusaadav, probleemi ei tekikski, kui osataks või tahetaks luua õiget sõnumit.
Meedia on kanal, meedia on vahend ning informeerimine on ajakirjaniku töö mõõde. Demokraatliku ja totalitaarse riigi ajakirjandus on alati erinev. Demokraatliku riigi meediakanalid on avatud ning info peaks alati läbi tulema. Milline saab aga edastatav info olema, sõltub kontekstist ja kas konteksti adutakse. Seega on reeglina olukorrad, kus organsatsioonid ei briifi ajakirjanikke piisavalt ning ajakirjanik saabki lähtuda printsiibist, et ise usun oma tekstist 60%, siis võin sõnumi avalikustada. Hea usu põhimõte peab jääma! Aga tekivadki "käärid", kus organisatsioonile saabki ohtlikuks enda töötaja, kes ei oska sõnumit edastada, mitte ajakirjanik. Selle tõdemine on aga väga keeruline. Ajakirjanikega tuleb soovida suhelda ning mõista, et kontekstide loomine (näiteks ekskursioonid asutuses) tagab kvaliteetsed suhted inimeste vahel ning õige sõnumi jõudmise avalikkusele.
Meie maine sõltub paljuski sellest, kui avatud me oleme. Maine sõltub meist! Demokraatlikus ühiskonnas pole vaikimine kuld vaid võimas sõnum, mis mõtestatakse kohe teiste poolt lahti. Oluline on hoopis saavutada organisatsioonis oma kommunikatsioonikultuur, et kuidas me asjadest räägime.
Süsteemiteooria aspektist vajavad organismid pidevat läbivoolu, liikumist. Liiga suletud süsteem hävitab iseennast. Seega toimub interaktsioon ainult kommunikatsiooni kaudu. Peavad olema sisendid ning väljundid ja aktiivne suhtlus. Nõukogude Liidu lõpp oli hea näide, kuidas sisendid ja väljundid läbi raudse eesriide ei toiminud. Seega, kui ühiskond, organisatsioon blokeerivad endid, siis nad tegelikult hävitavad endid.
Kuidas aga teemadest räägime, on lugupidamise märk ja kultuuri küsimus ning tuleneb otsustuskultuurist. Kommunikatsiooni erinevad osapooled peavad suhtlema, muidu hakatakse tootma entroopiat (jällegi NL näide) ning saabub häving.
Kommunikatsioon - kultuur - igapäev - kommunikatsioon! Pole nagu keeruline, aga siiski?!
Täna õhtul on Hannes Võrno saade, mida on tõeliselt huvitav jälgida, sest tema saate külalised kajastavad eredalt ajalugu, koos selle kommunikatsiooni olemusega.
No comments:
Post a Comment