Mehhaaniline, sotsiokonstruktsionistlik ning süsteemne on kommunikatsiooniteooria kolm sagedast lähenemisviisi.
Mehhaanilise lähenemisviisi korral on tegemist sõnumi transpordiga saatjalt võtjale. Mehhaaniline lähenemisviis kuulub realismi alla ning ideelt annab inimtunnetus edasi inimesest sõltumatut reaalsust.
Sotsiokonstruktsionistliku lähenemisviisi korral loob tähendusi rühm. Tunneme iseenda loodud maailma. Seega puudub meil juurdepääs meist sõltumatule reaalsusele. Antud lähenemisviisi põhijoonteks on ajalugu, sotsiaalne protsess, tunnetus ja sotsiaalne tegevus ning keel, mis on sotsiaalne vorm. Sotsiaalse konstruktsionismi raames loovad inimesed endile pidevalt ise arusaame. Keelt kasutades, on ütlemine alati tegevus ning öeldud sõnadega looakse uusi tähendusi. Keel on seega maailma ja isiku konstrueerimise vahend. Lisaks annab üldpildi viis, kuidas asjadest räägitakse e diskursus.
Kommunikatsioon kui ülekanne või rituaal. Ülekandel toimub info kätte toimetamise transport. Rituaalne kommunikatsioon pole suunatud sõnumi jagamisele vaid säilitamisele ajas. Ühtemoodi loodud arusaam loob kogukonna (näiteks jõulujmalateenistus). Seega kogukond kujuneb kommunikatsioonis.
Kommunikatsioon, kui süsteem on väga mitmetahuline ning seletatav erinevate küberneetiliste näidetega ning matemaatiliselt tõlgendatav. Organismid moodustavad omavahel süsteeme, milles on teatud korrapärad. Mida rohkem elemente seda rohkem seoseid ja nende omavahelised seosed on omakorda erinevad. Toimub sisend, väljund ning tagajärjeks muudatus protsess, kus tagasiside võib olla vahetu või vahendatud.
Autopoees e iseloomine on konstruktivismi põhitermin. Süsteemid loovad endid ise. Teoreetikud on teaduslikul tasandil süsteeme uurinud väga mitmeti ja üritanud neid, kui toimivaid organisme mõista. Näiteks Hanken leiab, et kaootilises süsteemis tekib kord osade elementide orjastamise arvelt. Wiener toob küberneetilise süsteemi näite, kus parameetri muutumise tagajärjel käivitub mingi esialgset olukorda taastav mehhanism.
Sotsiaalsed süsteemid pole triviaalsed, seega on neid võimalik tõlgendada ka matemaatiliselt.
Bioloogilise lähenemise teooria autorid leiavad, et tunnetus on bioloogiline nähtus. Elamine on tunnetamine. Inimene näeb keskkonda, mitte ei vaatle seda kõrvalt. Inimene on alati vaatluses sees.
Struktuurne sidusus = adaptsioon e kohastumine. Teise inimese kognitiivset autonoomiat austades, on võimalik koos luua. Igal inimesel on kahe kõrva vahel oma kuningriik ja seda austades on võimalik väga pikka aega edukalt koos toimida. Eelduseks on vaid vastastikune soov.
Süsteemidest arenevad välja funktsioonisüsteemid. Kõik alussüsteemid on võrdsed. Eelistades üht teisele, kaob tasakaal.
Kokkuvõtvalt, et süsteemiteooriad on mahukad ning väga keerukad, aga nende hoomamine aitab mõista kommunikatsiooni ja seda isegi riigispetsiifiliselt.
No comments:
Post a Comment