Mõtlesin täna, et kui suure osa oma tööajast saan teha oma põhitööd ning kui suur osa sõltub IT-st. Hämmastav, aga märkimisväärne osa ajast tuleb pidevalt kaasas käia infotehnoloogiliste uuendustega! Iga päev ilmub postkasti versioonide uuenduste, süsteem ei tööta, testimine (ärge programmi kasutage) teateid... Vaja uusi koolitusi, sest dokumendiprogrammid muutuvad, vaja uut tarkvara, sest vanad ja uued programmid ei ühildu jne. IT mees toob uue arvuti, arvutist vaatab täiesti uue ülesehitusega programm vastu...oot, hallo, äkki ütleks keegi, et kas see eelmisega sarnane või... hakkan ruttu süvenema, muidu jääb põhitöö tegemata. On see ikka päris normaalne olukord?
Tuleb minna raamatukokku ning võtta midagi aegumatut. Võtaks puhta lehe ja kirjutada midagi pastakaga, aga...siis ei saa parandada vigu (tuleb sodida), ei saa saata mitmekümnele inimesele jne...
Tuleb minna raamatukokku ning võtta midagi aegumatut. Võtaks puhta lehe ja kirjutada midagi pastakaga, aga...siis ei saa parandada vigu (tuleb sodida), ei saa saata mitmekümnele inimesele jne...
1 comment:
Ma ei saa, täitsa naljakas juba! Viuksusin, et pidev uuendamine käib ja tuleb anda endast kõik, et siiski rõõmsalt järjel püsida. Paraku on muudatusi põnevamates kohtadeski...keegi, uuendusmeelne töömees oli uksehaagi ümber keeranud ja nüüd on siis uus kinnituskoht täpselt ukse nupu all (sõrm jäi juba vahele)mitte enam ukse piida küljes. Tore arendus!
Post a Comment