Lapsed on arukad!

"Laps võib täiskasvanule õpetada kolme asja: olla ilma igasuguse põhjusetta õnnelik, olla koguaeg mingi asjaga ametis ja osata — kõigest jõust — nõuda seda, mida tahad." (P.C)

Hetkel on laps vanavanemate juures lähetuses, sest emmel on vaja õppida, siis on igatsevale emasüdamele sellised lausekesed väga soojendavad.

Aegajalt ikka imestan, kui arukad on koolieelikud, kui terased, kui otsekohesed ja kui palju on nendega võimalik arutleda. Ainult aita kaasa!

Eks nii mõnigi õppimisele planeeritud õhtu on kujunenud hoopiski lapsega filosoofilistel teemadel nagu elu, armastus, inimeste käitumine, fantaasiamaailm arutlemiseks.

Olen oma lapse üle uhke, sest kõigil nendel teemadel ja enamgi veel oleme saanud rääkida ja ta haakub. Ainuke erisus on, et tuleb mõelda, kuidas lapselähedaselt, aga samas võrdväärselt teemat edasi anda. See on võimalik, aga tõsise mõttetöö tulemusena! Indikaatoriks on aga lapse tärkav fantaasia ning küsimused, need kas tulevad või mitte.

Televisioonis on hästi palju sotsiaalseid saateid. Lapsele need meeldivad, sest reeglina need seotud ju lastega. Loomulikul hakkab laps kohe mõtlema ja ennast sealsete olukordadega võrdlema. Eks siis saabki talle turvatunnet jagatud! Sest laps on minult neid saateid vaadates küsinud, et emme, Sina ju küll armastad mind, Sina ju ei joo, Sina ju mind öösiti üksi ei jäta. Siis järgnebki seletamine, et miks kusagil on lood teisiti, kui meie kodus.

Aitame lastel (kas omad või võõrad) tunda endid turvaliselt, sest nemad alles õpivad siin karmis maailmas orienteeruma!

Eks jää siis naiselikuks ja soojaks! :-D

Täna tuli blogimise isu peale! Miks? Sest lootusetuse tundega saabus blogimise vaim, olgu kasvõi töö arvelt!
Oma põhitöö raames pean reguleerima hädaolukorda. Hädaolukorda saab reguleerida aga hästi toimiva tavaolukorra foonil. Paraku avastan ennast jätkuvalt olukordadest, kus põhitöö jääb tegema, sest pean sekkuma tavaolukorras mittetoimivatesse nüanssidele. Aga need nüansid on lihtsalt koloriitsed!
Nüanss üks: dispetšer ei saa uuendatud plaane ning G4S-lt saadud uued plaanid on vigased. Mina küsin endalt, et kust tuleb nihe, kes annab valed andmed, kes eksib, kes on hooletu, kas kusagil on plaanide töökäik reguleeritud? Plaanide uuendamise protsessil peab ju olema mingi reeglistik. Leian kontaktid! Suhtlen, selgub, probleemi pole, kõik on ilus! Siiski, dispetšeril uuendatud, õigete andmetega plaanid puuduvad. Urrrr! Pean midagi välja mõtlema ning ütlengi, kriisikomisjoni lauale on ka vaja paberkandjal plaane. Idee, et ehk hakkavad asjad liikuma!
Nüanss kaks: inimeste evakuatsioon. Plaan ilus, evakuatsiooniteed märgitud, aga tuletõkkeuste kontrollimisel selgub, võtmeid ei leita, uste koode võivad teada vaid valitud töötajad. Siis seisangi pika koridori lõpus, evakuatsiooniukse juures, koodi pole ja läbi klaasi näen liblikaga evakuatsiooniust. Kui uurisin, et kuidas võtme ja paroolihaldus korraldatud, siis väidetavalt kõik toimib. Minu praktiline kogemus näitas midagi muud! Lisaks üks töötaja ütles mulle (kui olin ta tähelepanu pööranud asjaolule, et 5 minutit on evakuatsioonitee ukse võtme leidmiseks ilmselgelt pikk aeg), et ongi tore, põleme kõik sisse! Õhhhh, karm! Mis suhtumine?
Nüanss kolm: ohutusjuhendid! Palusin gaaside ohutusjuhendeid. Mingi aeg vaikus ja varsti helistas üks rõõmus poiss ja ütles, et meil ju kõik ohutuskaardid olemas, kas neist ei piisa!? Ise olin suutnud tuvastada lepingu lisana 1993 aasta ohutusjuhendi. Hästi, lasin need iseenesest mõistetavad ohutuskaardid siis endale saata! Aga vaatasin ka kirja lõppu, sest ta on selle materjali saanud kelleltki, et kes see inimene meie asutuses siis on. Mis selgus, partnerfirma oligi meile värskelt ohutuskaardid alles saatnud! Tundsin ennast jälle küsimas, et mis selle tavaolukorraga siiski lahti on, millal saan oma põhitööga tegeleda. Vähemasti aga oli üks asi veidikenegi paremuse suunas, värske info saabus! Egas midagi, jäin delikaatseks ja jätkasime käitumisjuhiste koostamist.
Nüanss neli: tulekul on uus tööprogramm, mis tähendab, IT riskianalüüs jääb ära, sest ressursse pole (ei raha, ei inimesi). Muidu ei teaks, aga koostööpartneritega suhtlemise käigus selgub tõde. Minule tähendab see sõnumit, et tulekul on jällegi üks kaos!
Ja nii saabki iga päev seista silmitsi kõigega, mis kliendi suhtes tähendab turvatunde puudumist, aga klient seda ei tea!
Ja kõige krooniks olukord, kus pea vabandama ühe juhatuse liikme ees, sest kiusan tema töötajaid. Reegel, suuline volitus ei maksa midagi!
Veidikene mõtlemist kõigile, et mida kujundame, milles elame ja kui sõltuvad me tegelikult teistest oleme! Olles lennukis, sõltume piloodist!
Aga täna on tõeliselt ilus ilm ning püüame ikka suhelda ning ükskõiksust kaotada!!!

Kommunikatsiooni praktilised rakendused

Kommunikatsiooni praktika leiab kasutust kõikides ametites. On kommunikatsiooni eest vastutavaid ametikohti ning kommunikatsioonikohustust kandvaid ametikohti (ametijuhendist tulenevalt). Kommunikatsiooni eetika eest vastutab aga iga töötaja.
Kommunikatsioon võimaldab kõikide tasandite suhtlemise. Suheldes erinevates keskkondades, ohustavad meid erinevad nüansid, samas on reeglid/tavad, millest tuleb kinni pidada. Neid nüansse tuleb eriti arvesse võtta just sotsiaalvõrgustikes suheldes.
Praktilisel kommunikatsioonil on erinevad tasandid. Inimeselt inimesele, organisatsioon ja inimene ning organisatsioon ja riik tasandid.
Kommunikatsioon inimeselt inimesele on sõnumi/emotsiooni edastamine üks ühele ning sellistel puhkudel võib esineda ka väga raskesti tõestatavat sõnalist vägivalda. Lisaks on inimeselt inimesele tasandil väga palju lisasõnumit tekstis ning teksti ümber. See on diskursus, mis annab sõnale emotsiooni. Selles osas ongi Eesti, Soome, Rootsi hästi diskursusekesksed maad. Inimeselt inimesele lõplik suhe kujuneb sellest, mis on nn ridade vahel. Samas, kui sõnum on edasi antud empaatiata, siis jääb sõnum ka vastu võtmata. See nüanss on põhiline kommunikatsiooni probleemkoht.
Organisatsioon ja inimene. Sellisel juhul on kommunikatsioon mittemateriaalne ressurss, aga halbade asjaolude kokkusattumisel toob kaasa väga suure materiaalse kahju. Konfliktolukorras ei panusta inimesed töösse 100% ning peale konflikti lahendumist suudavad inimesed töösse panustada, veel mitmeid päevi kuni 80%. Seega on palga- ning ülejäänud ametikohtadega seotud kulude arvutamisel võimalik saada reaalne kommunikatsiooni konflikti kahju.
Teine võimalus on negatiivse kogemuse levitamine, so 20x20 mudel. Iga inimene, kes on kogenud midagi ebameeldivat, räägib selle edasi ja nii hakkabki tekkima infolumepall, mis samuti tekitab organisatsioonile materiaalset kahju. Paraku positiivseid uudiseid selline infolumepall ei saada.
Organisatsioonis ongi kommunikatsioonijuht inimene, kes suudab teha ettepanekuid organisatsiooni suhtekliima parandamiseks (sõltumata vajalikest, personaliga seotud, keerulistest otsustest). Iga konflikt alandab kvaliteeti. Kommunikatsiooni juht ongi inimene, kes:
1. on reflekteerija (näitab organisatsioonile, milline ta on);
2. kannab operatiivset rolli ürituste, uudiskirjade, kommunikatsioonivoogude korraldamisel, reguleerimisel, kontrollimisel;
3. harib organisatsiooni käitumise, sotsiaalse vastutuse osas;
4. koolitab kaastöötajaid organisatsiooni väärtuste, kultuuri, suhtlemiseetika osas ning oskab luua teadmust, teha lobby (eesmärkide saavutamisel õige ja õigeaegne sekkumine).
Organisatsioon riik tasand. Eetikat mõjutab maailmavaade ja kultuuriline taust. Eristuvad isiklikud väärtused ning ühiskonna väärtused. Oluline on ausus vs kommunikatsioonieetika.
Kommunikatsiooni praktilisel kasutamisel tuleb järgida siiski põhimõtteid, et inimestele jääks alles nende väärikus ning terve emotsionaalne väli. Tuleb osata selgelt ning samas empaatiliselt juhtida oma sõna ning sõnumit! Äkki jääb siiski sõnaga tapmata!

Huvitav, aga raske loeng!

Mehhaaniline, sotsiokonstruktsionistlik ning süsteemne on kommunikatsiooniteooria kolm sagedast lähenemisviisi.
Mehhaanilise lähenemisviisi korral on tegemist sõnumi transpordiga saatjalt võtjale. Mehhaaniline lähenemisviis kuulub realismi alla ning ideelt annab inimtunnetus edasi inimesest sõltumatut reaalsust.
Sotsiokonstruktsionistliku lähenemisviisi korral loob tähendusi rühm. Tunneme iseenda loodud maailma. Seega puudub meil juurdepääs meist sõltumatule reaalsusele. Antud lähenemisviisi põhijoonteks on ajalugu, sotsiaalne protsess, tunnetus ja sotsiaalne tegevus ning keel, mis on sotsiaalne vorm. Sotsiaalse konstruktsionismi raames loovad inimesed endile pidevalt ise arusaame. Keelt kasutades, on ütlemine alati tegevus ning öeldud sõnadega looakse uusi tähendusi. Keel on seega maailma ja isiku konstrueerimise vahend. Lisaks annab üldpildi viis, kuidas asjadest räägitakse e diskursus.
Kommunikatsioon kui ülekanne või rituaal. Ülekandel toimub info kätte toimetamise transport. Rituaalne kommunikatsioon pole suunatud sõnumi jagamisele vaid säilitamisele ajas. Ühtemoodi loodud arusaam loob kogukonna (näiteks jõulujmalateenistus). Seega kogukond kujuneb kommunikatsioonis.
Kommunikatsioon, kui süsteem on väga mitmetahuline ning seletatav erinevate küberneetiliste näidetega ning matemaatiliselt tõlgendatav. Organismid moodustavad omavahel süsteeme, milles on teatud korrapärad. Mida rohkem elemente seda rohkem seoseid ja nende omavahelised seosed on omakorda erinevad. Toimub sisend, väljund ning tagajärjeks muudatus protsess, kus tagasiside võib olla vahetu või vahendatud.
Autopoees e iseloomine on konstruktivismi põhitermin. Süsteemid loovad endid ise. Teoreetikud on teaduslikul tasandil süsteeme uurinud väga mitmeti ja üritanud neid, kui toimivaid organisme mõista. Näiteks Hanken leiab, et kaootilises süsteemis tekib kord osade elementide orjastamise arvelt. Wiener toob küberneetilise süsteemi näite, kus parameetri muutumise tagajärjel käivitub mingi esialgset olukorda taastav mehhanism.
Sotsiaalsed süsteemid pole triviaalsed, seega on neid võimalik tõlgendada ka matemaatiliselt.
Bioloogilise lähenemise teooria autorid leiavad, et tunnetus on bioloogiline nähtus. Elamine on tunnetamine. Inimene näeb keskkonda, mitte ei vaatle seda kõrvalt. Inimene on alati vaatluses sees.
Struktuurne sidusus = adaptsioon e kohastumine. Teise inimese kognitiivset autonoomiat austades, on võimalik koos luua. Igal inimesel on kahe kõrva vahel oma kuningriik ja seda austades on võimalik väga pikka aega edukalt koos toimida. Eelduseks on vaid vastastikune soov.
Süsteemidest arenevad välja funktsioonisüsteemid. Kõik alussüsteemid on võrdsed. Eelistades üht teisele, kaob tasakaal.
Kokkuvõtvalt, et süsteemiteooriad on mahukad ning väga keerukad, aga nende hoomamine aitab mõista kommunikatsiooni ja seda isegi riigispetsiifiliselt.

Midagi ilusat!

Mõtlesin täna, et kui suure osa oma tööajast saan teha oma põhitööd ning kui suur osa sõltub IT-st. Hämmastav, aga märkimisväärne osa ajast tuleb pidevalt kaasas käia infotehnoloogiliste uuendustega! Iga päev ilmub postkasti versioonide uuenduste, süsteem ei tööta, testimine (ärge programmi kasutage) teateid... Vaja uusi koolitusi, sest dokumendiprogrammid muutuvad, vaja uut tarkvara, sest vanad ja uued programmid ei ühildu jne. IT mees toob uue arvuti, arvutist vaatab täiesti uue ülesehitusega programm vastu...oot, hallo, äkki ütleks keegi, et kas see eelmisega sarnane või... hakkan ruttu süvenema, muidu jääb põhitöö tegemata. On see ikka päris normaalne olukord?

Tuleb minna raamatukokku ning võtta midagi aegumatut. Võtaks puhta lehe ja kirjutada midagi pastakaga, aga...siis ei saa parandada vigu (tuleb sodida), ei saa saata mitmekümnele inimesele jne...

tekst kadunud!

Palun öelge, kas blogger oma tekste kusagi salvestab? Koostasin teksti ja postitamise ajal kaotas kõik!

Ajalehed, kommunikatsioon...

...täna selgus, et tegelikult ehe seebikas!

Meenus üks mõnus klassika ja kui kuulata, siis ongi nii...need uudised tänagi aktuaalsed!!! http://www.youtube.com/watch?v=bLEu00yuL0k

Raivo J. Raave: humoristliku kristluse manifest

Sooviga hoida ennast kursis päevakorras toimuvaga jäi Delfis silma väga huvitava pealkirjaga Raivo J. Raave artikkel. Olles olnud kunagi tema õpilane ning teades hr Raavet õppejõuna, ei saanud jätta artiklit lugemata. Igatahes sain tuju heaks ning uudsus on alati värskendav, seega tekkis suur soov seda teiegagi jagada - rikkam on tore olla!

Ma ei ole usklik, aga humoristliku kristluse manifest avaldas muljet!

Kaunist kolmapäeva!

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/raivo-j-raave-humoristliku-kristluse-manifest.d?id=59133572

Kommunikatsioonikultuur - avage ennast!

Kultuur on kommunikatsioon ja kommunikatsioon on kultuur. Näiliselt lihtne ja loogiline, aga tihtipeale ei toimi - justkui must kass oleks vahelt läbi jooksnud. Milles siis probleem?

Olles ignorantsed, ei moodustata tervikuid ning nii jäävadki kultuuri erinevad osad lahku. On olemas autojuhtide kommunikatsioonikultuur ning see toimib, sest reeglina viljelevad autojuhid ühtseid liikluskultuuri ning liikluskommunikatsiooni reegleid. Samas võib mõnes teises valdkonnas mõni väga hästi tehtud töölõik hävida puhtalt kommunikatsiooni puudumise tõttu. Pühendumine töösse on küll individualistlik, aga suutlikkus kanda endas kommunikatsiooni, kui kultuuri ja saavutusi jagada, on juba hulga keerulisem väljakutse. Samas - edu võti!

Paljudel kordadel saabki komistuskiviks valesti ülesse ehitatud tähenduse loomise protsess. Ei suudeta tulla oma professionaalsusest (on see siis soov jääda tunnustatud spetsialisti maine kandjaks või hirm kindlusest väljuda) niipalju välja, et sõnastada oma valdkonda sihtrühmale arusaadavate sõnadega sõnumis. Valesti püstitatud sõnum loob eeldused manipulatsiooniks, mis päädib lõpuks maine kahjustamisega. Samas on mõlemad osapooled teinud lihtsalt oma tööd ja kõik oleks arusaadav, probleemi ei tekikski, kui osataks või tahetaks luua õiget sõnumit.

Meedia on kanal, meedia on vahend ning informeerimine on ajakirjaniku töö mõõde. Demokraatliku ja totalitaarse riigi ajakirjandus on alati erinev. Demokraatliku riigi meediakanalid on avatud ning info peaks alati läbi tulema. Milline saab aga edastatav info olema, sõltub kontekstist ja kas konteksti adutakse. Seega on reeglina olukorrad, kus organsatsioonid ei briifi ajakirjanikke piisavalt ning ajakirjanik saabki lähtuda printsiibist, et ise usun oma tekstist 60%, siis võin sõnumi avalikustada. Hea usu põhimõte peab jääma! Aga tekivadki "käärid", kus organisatsioonile saabki ohtlikuks enda töötaja, kes ei oska sõnumit edastada, mitte ajakirjanik. Selle tõdemine on aga väga keeruline. Ajakirjanikega tuleb soovida suhelda ning mõista, et kontekstide loomine (näiteks ekskursioonid asutuses) tagab kvaliteetsed suhted inimeste vahel ning õige sõnumi jõudmise avalikkusele.

Meie maine sõltub paljuski sellest, kui avatud me oleme. Maine sõltub meist! Demokraatlikus ühiskonnas pole vaikimine kuld vaid võimas sõnum, mis mõtestatakse kohe teiste poolt lahti. Oluline on hoopis saavutada organisatsioonis oma kommunikatsioonikultuur, et kuidas me asjadest räägime.

Süsteemiteooria aspektist vajavad organismid pidevat läbivoolu, liikumist. Liiga suletud süsteem hävitab iseennast. Seega toimub interaktsioon ainult kommunikatsiooni kaudu. Peavad olema sisendid ning väljundid ja aktiivne suhtlus. Nõukogude Liidu lõpp oli hea näide, kuidas sisendid ja väljundid läbi raudse eesriide ei toiminud. Seega, kui ühiskond, organisatsioon blokeerivad endid, siis nad tegelikult hävitavad endid.

Kuidas aga teemadest räägime, on lugupidamise märk ja kultuuri küsimus ning tuleneb otsustuskultuurist. Kommunikatsiooni erinevad osapooled peavad suhtlema, muidu hakatakse tootma entroopiat (jällegi NL näide) ning saabub häving.

Kommunikatsioon - kultuur - igapäev - kommunikatsioon! Pole nagu keeruline, aga siiski?!

Täna õhtul on Hannes Võrno saade, mida on tõeliselt huvitav jälgida, sest tema saate külalised kajastavad eredalt ajalugu, koos selle kommunikatsiooni olemusega.