Unine, ilus Tallinn!

Olles enamuse oma elust maal, Lõuna-Eestis, elanud, on mind alati miski Tallinna olemuses köitnud. Mulle meeldisid alati reisid Tallinna, trammidega sõitmine ja loomulikult loomaaed.

Möödunud laupäeva hommikul, varakult trammiga kooli sõites tundsin aga jällegi ära selle erilise Tallinna, kella poole kaheksase Tallinna. Tallinna, mida olen viimaste aastate jooksul varahommikuti ikka ja jälle nautinud.

Varahommikustel hetkedel on linn veel uinutavalt unine, aga siiski juba juba ärkamas (siinkohal meenub hr Palmaru loeng organismide autoregulatsioonist, sh ka linnade hommikune ärkamine). Hääled on veel eristatavad, närviline müra pole veel saabunud. Inimesi on veel vähe, autosid veel vähe, koristajad on jõudnud juba tänavad puhtaks teha. Tänavad on tõesti mõnusalt puhtad. Samas tean, et öösel on just iga pubi akna taga olnud melu, aga nüüd on ainult ontlikud toolid ning lauad kunstpalmi all. Näen ainult stoilist korda ja rahu. Mul veab, ma ei näe ühtegi negatiivset pilti, pilti, mis aitaks äratada elu pahupoole reaalsusel. Naudin seda mõnusat rahu, sest linn on oma unisuses tõeliselt ilus, lihtne ning rahulik.

Ärkav Tallinn on minu nõrkus!

Omanäoline jõuluaeg!

Meeletu tempo, kas oleks ka midagi, mis hetkeks aja seisma paneb. Mõtlesin ning tabasin end mõttelt, otsin jõuluajaks mingi huvitava idee ja leidsin.

Mõnusat lihtsate asjade avastamist ning veidikenegi hingepuhkust!

Tähelepanekuid raamatust

Raamatut lugedes oli mõnusalt päris palju loengutes räägitu äratundmist.

Kommunikatsioon toimub maailmas ajas ning ruumis väga erinevatel tasanditel – indiviidide, rühmade, organisatsioonide, sotsiaalsete klasside, rahvuste, maade ning regioonide vahel.
Aastatuhandete jooksul on inimesed kasutanud väga erinevaid suhtlemisvahendeid nagu puit ja kivi, pärgament ja paber, tuli ja suits, lipud, elektrilained. Kuigi suhtlusmeedia on väga arenenud pole ka endised suhtlemisviisid kadunud.

Inimene õpib kogu aeg väga erinevatel viisidel. Õppimine on süstemaatiline protsess.
Teaduslikul ning akadeemilisel tasandil on kommunikatsiooni käsitletud erinevate nurkade alt, vastavalt ajastule ning uurimismeetoditele. Läbi sajandite on kommunikatsioonist erinevaid arusaamu esitatud nii filosoofid kui ka teadlased.

Kommunikatsiooni vormid ning tasemed on liigiti erinevad. Bioloogid on esitanud liikide hierarhia, kus eraldi on toodud välja inimene e homo sapiens . Ülejäänud liikidega võrreldes on inimeste suhtlemine väga tähendusterikas. Inimene kasutab suhtlemise peamise vahendina kõnet. Ülejäänud liikidega võrreldes on inimese kõneaparaat väga keeruline. Kõnega kantakse edasi kõik emotsioonid ning kogemused. Inimese kõne on täiuslikult arenenud.

Looduses toimub samuti taimede ning loomade vaheline suhtlemine, aga seda peetakse inimestevahelisest suhtlemisest erinevaks, sest inimeste suhtlemisel on konkreetne infovahetus.
Kommunikatsiooni puhul saab rääkida sõnalisest ning sõnatust suhtlemisest. See tähendab jällegi, et inimene on infovahetuses mitmetahuline.

Mitmetahuline oma sotsiaalsete tasemete, suhete ning kommunikatsiooni kiire arengu poolest.

Parim dialoog!

Sõnumi edastus ning vastuvõtt paigas, ignorantsus puudub!

Sõnumid liiguvad!

Lapsed on arukad!

"Laps võib täiskasvanule õpetada kolme asja: olla ilma igasuguse põhjusetta õnnelik, olla koguaeg mingi asjaga ametis ja osata — kõigest jõust — nõuda seda, mida tahad." (P.C)

Hetkel on laps vanavanemate juures lähetuses, sest emmel on vaja õppida, siis on igatsevale emasüdamele sellised lausekesed väga soojendavad.

Aegajalt ikka imestan, kui arukad on koolieelikud, kui terased, kui otsekohesed ja kui palju on nendega võimalik arutleda. Ainult aita kaasa!

Eks nii mõnigi õppimisele planeeritud õhtu on kujunenud hoopiski lapsega filosoofilistel teemadel nagu elu, armastus, inimeste käitumine, fantaasiamaailm arutlemiseks.

Olen oma lapse üle uhke, sest kõigil nendel teemadel ja enamgi veel oleme saanud rääkida ja ta haakub. Ainuke erisus on, et tuleb mõelda, kuidas lapselähedaselt, aga samas võrdväärselt teemat edasi anda. See on võimalik, aga tõsise mõttetöö tulemusena! Indikaatoriks on aga lapse tärkav fantaasia ning küsimused, need kas tulevad või mitte.

Televisioonis on hästi palju sotsiaalseid saateid. Lapsele need meeldivad, sest reeglina need seotud ju lastega. Loomulikul hakkab laps kohe mõtlema ja ennast sealsete olukordadega võrdlema. Eks siis saabki talle turvatunnet jagatud! Sest laps on minult neid saateid vaadates küsinud, et emme, Sina ju küll armastad mind, Sina ju ei joo, Sina ju mind öösiti üksi ei jäta. Siis järgnebki seletamine, et miks kusagil on lood teisiti, kui meie kodus.

Aitame lastel (kas omad või võõrad) tunda endid turvaliselt, sest nemad alles õpivad siin karmis maailmas orienteeruma!

Eks jää siis naiselikuks ja soojaks! :-D

Täna tuli blogimise isu peale! Miks? Sest lootusetuse tundega saabus blogimise vaim, olgu kasvõi töö arvelt!
Oma põhitöö raames pean reguleerima hädaolukorda. Hädaolukorda saab reguleerida aga hästi toimiva tavaolukorra foonil. Paraku avastan ennast jätkuvalt olukordadest, kus põhitöö jääb tegema, sest pean sekkuma tavaolukorras mittetoimivatesse nüanssidele. Aga need nüansid on lihtsalt koloriitsed!
Nüanss üks: dispetšer ei saa uuendatud plaane ning G4S-lt saadud uued plaanid on vigased. Mina küsin endalt, et kust tuleb nihe, kes annab valed andmed, kes eksib, kes on hooletu, kas kusagil on plaanide töökäik reguleeritud? Plaanide uuendamise protsessil peab ju olema mingi reeglistik. Leian kontaktid! Suhtlen, selgub, probleemi pole, kõik on ilus! Siiski, dispetšeril uuendatud, õigete andmetega plaanid puuduvad. Urrrr! Pean midagi välja mõtlema ning ütlengi, kriisikomisjoni lauale on ka vaja paberkandjal plaane. Idee, et ehk hakkavad asjad liikuma!
Nüanss kaks: inimeste evakuatsioon. Plaan ilus, evakuatsiooniteed märgitud, aga tuletõkkeuste kontrollimisel selgub, võtmeid ei leita, uste koode võivad teada vaid valitud töötajad. Siis seisangi pika koridori lõpus, evakuatsiooniukse juures, koodi pole ja läbi klaasi näen liblikaga evakuatsiooniust. Kui uurisin, et kuidas võtme ja paroolihaldus korraldatud, siis väidetavalt kõik toimib. Minu praktiline kogemus näitas midagi muud! Lisaks üks töötaja ütles mulle (kui olin ta tähelepanu pööranud asjaolule, et 5 minutit on evakuatsioonitee ukse võtme leidmiseks ilmselgelt pikk aeg), et ongi tore, põleme kõik sisse! Õhhhh, karm! Mis suhtumine?
Nüanss kolm: ohutusjuhendid! Palusin gaaside ohutusjuhendeid. Mingi aeg vaikus ja varsti helistas üks rõõmus poiss ja ütles, et meil ju kõik ohutuskaardid olemas, kas neist ei piisa!? Ise olin suutnud tuvastada lepingu lisana 1993 aasta ohutusjuhendi. Hästi, lasin need iseenesest mõistetavad ohutuskaardid siis endale saata! Aga vaatasin ka kirja lõppu, sest ta on selle materjali saanud kelleltki, et kes see inimene meie asutuses siis on. Mis selgus, partnerfirma oligi meile värskelt ohutuskaardid alles saatnud! Tundsin ennast jälle küsimas, et mis selle tavaolukorraga siiski lahti on, millal saan oma põhitööga tegeleda. Vähemasti aga oli üks asi veidikenegi paremuse suunas, värske info saabus! Egas midagi, jäin delikaatseks ja jätkasime käitumisjuhiste koostamist.
Nüanss neli: tulekul on uus tööprogramm, mis tähendab, IT riskianalüüs jääb ära, sest ressursse pole (ei raha, ei inimesi). Muidu ei teaks, aga koostööpartneritega suhtlemise käigus selgub tõde. Minule tähendab see sõnumit, et tulekul on jällegi üks kaos!
Ja nii saabki iga päev seista silmitsi kõigega, mis kliendi suhtes tähendab turvatunde puudumist, aga klient seda ei tea!
Ja kõige krooniks olukord, kus pea vabandama ühe juhatuse liikme ees, sest kiusan tema töötajaid. Reegel, suuline volitus ei maksa midagi!
Veidikene mõtlemist kõigile, et mida kujundame, milles elame ja kui sõltuvad me tegelikult teistest oleme! Olles lennukis, sõltume piloodist!
Aga täna on tõeliselt ilus ilm ning püüame ikka suhelda ning ükskõiksust kaotada!!!