Kommunikatsiooni tunnetamata jõujooned

Googeldades sõna „kommunikatsioon“, leidsin internetist ühe väga huvitava raamatu „ Valitsuskommunikatsiooni käsiraamat“.

Nüüdsest, kui kommunikatsiooni olemust saab igal sammul jätkuvalt mõtestatud ning harjutades ennast laiemalt nägema, siis seda raamatut lugedes tundsin ära väga palju infosituatsioone, mis oma olemuselt on tegelikult korrektne kommunikatsioon.

Sõltumata valdkonnast, on valitsuskommunikatsiooni põhiväärtused siiski ühed (avatus, ausus, vastutus, arusaadavus, erapooletus, põhjendatus, arvestamine, koostöö ning uuendusmeelsus) ning meedias esindab asutusi reeglina alati juht. Oleme harjunud nägema, et infot edastab asutuse juht/valdkonna juht, aga nüüdsest on teada, et see ongi kommunikatsiooni tava.

Valitsusasutustel on erinevatest õigusaktidest tulenevalt nõuded avaldada infot, vastata päringutele ning teavitada avalikkust. Info välja andmisel peavad valitsusametnikud juhinduma avaliku teenistuse eetikakoodeksist ning hea halduse tavadest. Teiselt poolt on info osas avalikkuse ning vaba ajakirjanduse ootused valitsusasutustele väga kõrged. Paraku on olukordi, kus valitsusasutustel pole võimalik infot täiel määral (vaid lõiguti) välja anda, kuna olukord on veel selgitamisel või avalikustamisel kahjustaks see julgeolekut.

Selleks, et oleks välistatud igasugused võimalikud ründed (rahvas turvatunde vähendamiseks, valitsemisüsteemi õõnestamiseks) on valitsusasutuste vaheline kommunikatsiooni kvaliteet ning põhiväärtuste hoidmine esmane riigi, kui rahva huvide kaitsmine. See on vastutus sõna ees ning mõtlemine väljaöeldu tagajärgedele. Välja antud info, mis esimesel ringil tundub täiesti ohutu, aga teema arenedes võib kahjustab turvalisust. Nimetatud raamatus (lk 32) oli huvitav näide, et kui küsitakse ühe isiku kohta, et kas ta on teinud julgeolekuasutustega salajast koostööd, siis võiks anda küsijale, seadusi rikkumata, eitava vastuse. Kui aga selliseid küsimusi hakkab juurde tulema, saab teemast julgeoleku küsimus (kas on saadud kellelegi jälile) ning asutus on sunnitud vaikima. Seega avaliku info julgeolekutundlikkuse hindamine on väga keeruline.

Reaalsuses me ei märkagi tunnetada jõudusid, mis oma huvides tegutsedes suudavad inimestes tekitada korralikku ebakindlust. Antud olukorras saabki riik, inimeste kaitseks, „astuda“ väga ühtsete kommunikatsioonipõhimõtetega ning olles allikakriitilised, suudetakse eristada vaba ajakirjanduslikku tegevust vaenulikust propagandast. Jällegi nimetatud raamatus (lk 36) on huvitav näide, et kui tuleb intervjueerima näiteks internetiportaal baltija.eu, siis kaitsepolitseilt saate vastuse, et tegemist on äärmusrühmituse Notšnoi Dozor liikmete poolt ja Venemaa toetusel tegutseva portaaliga, mille eesmärk ongi teatavaid sündmuseid võimendada. Teiseks, on libauudised (paar Ida-Virumaa talu olid kuulutanud end Eestist sõltumatuks ja pöördusid abipalvega Venemaa poole), mille tulemusena saab samuti rahvast muuta murelikuks. Reeglina inimesed ei oska keerulisi uudiseid e infot lahti mõtestada ning saatuvadki paanikasse, mis ongi tegelikult info algallika eesmärgi saavutamine. Tegelikult, kui näidetes toodud teemad olid aktuaalsed, tundsin samuti hirmu ega osanud seisukohta võtta ja ootasin uusi teateid, aga teemad vaibusid ning ununesid.

Olles teiste riikide avaliku diplomaatia ning mõjutustegevuse sihtmärgiks, pole siiski võimalik kogu infot alati avalikustada ja vaatamata demokraatlikule riigikorrale, tuleb elanike ja riigi julgeoleku kaitsmise eesmärgil info avalikustamist piirata kuni salastatuse kustumisele või kustutamisele. Hirmu tekitavatele sõnumitele tuleb alati anda vastulause.

Peale raamatu lugemist tundsin ära ning nägin palju laiemalt eilses Reporteris olnud reservväelaste uudist. Riigikaitse on põhilisemaid rahva turvalisuse tagajaid. Rahvas saab aga riigikaitset toetada oma pooldava suhtumisega. Riik, kellel on tugevad liitlassuhted ning väljaõpetatud relvastatud reservarmee on vähem ohustatud agressioonidest. Seega eilne reservväelaste uudiski kandis endas sõnumit, et rahvas on üksmeelne ning valmis oma riiki kaitsma.

Osates kanda endas sõnumit, märgates sõnumit ning huvitudes info olemusest on võimalik vähendada meie haavatavust. Mõnikord on tunne, et see olukord läks küll nüüd õnneks, adumata, millised tõsised kommunikatsiooni jõujooned on protsesse meile soodsas suunas juhtinud. Siin mainiksin näiteks hr Arnold Rüütli rolli Eesti saatuses.

Femen - võimu ümber paiknemise näide?

Õhtulehes oli väga huvitav ning olemuselt võimu ümber paigutumise artikkel. Ukraina naisliikumine Femen muretseb jalgpalli EMile saabuvate turistide madala moraali (seks, õlu, jalgpall) ning Ukraina, kui seksituristide meka maine ristumispunkti tagajärgede pärast.

Femeni liikmeteks on noored naised (valdavalt üliõpilased, keskmine vanus 22). Femen loodi 2008. aastal kahe naise poolt, kes leidsid mõttekaaslastest liikmeid sotsiaalvõrgustike kaudu. Nad on aktiivsed ja muretsevad Ukraina maine ning inimeste tervise pärast. Seega sekkuvad nad jõuliselt poliitikasse ning seisavad vastu prostitutsiooni legaliseerimisele, mis on vahetult enne jalgpalli EMi valitsuse tasandil otsustamisel. Lisaks, kui Femeni nõudmisi ignoreeritakse, ähvardab naisliikumine enne jalgpalli EMi finaalturniiri ning võistluste ajal rohkete ebameeldivate üllatustega.

Lisaks on Femeni samm veel ajendatud aidsi- ja tuberkuloosiepideemisast riigis ning tagajärjärgedeks nähakse palju nakatunud turiste, kes nakatunult koju sõidavad.

Tegemist on ilmeka võrguühiskonna näitega, kus ideetasandi informatsiooni jagamine on olnud edukas ning tulemuseks on naisliikumine, kes soovivad tervemat riiki ja seega sekkuvad poliitikasse, rahuldumata negatiivse ehk siis antud teema puhul tervisekahjustuse riske suurendavate otsustega. Kuna teema on jõdunud ka Eesti lugejateni, siis on selge, et ei piirduta ainult oma riigiga vaid toimub aktiivne info jagamine, mis tulemuseks tõstab ühiskonna kõrgendatud huvi teema enda vastu ning paneb lõpuks kohalikud poliitikud väga keerulisse olukorda.

Noored naised tunnevad vastutust tervema ühiskonna eest ning on niivõrd võimestunud, et on negatiivsete otsuste puhul valmis tekitama suuri ebameedivusi, mis pole tegelikult kommunikatsiooni osana kõige parem küpsuse näitaja.

I loengu kokkuvõte

Mõtestamata, teadvustamata kommunikatsioon ning puudulik kommunikatsioonikultuur pole vabandus nagu totalitaarse keskkonna kommunikatsioonipuuegi. Ühiskonna "ravimine" kommunikatsioonipuudest on ülisuur väljakutse. Multikultuurse ühiskonna kommunikatsioonialase teadlikkuse tõstmine sõltub siiski suuresti huvirühmadest, põhimõtetest ning põhimõttelisusest. Ideoloogiad on erinevad ja inimeste protsent, kes ideoloogilisi erinevusi, kriiside ennetamise eesmärgil, mõtestavad on veel väike. Lisaks on ka liiga palju nn "niisama jätmise" seisukohta, et kõik vaibub iseenesest, inimesed unustavad.

Kogu eelneva foonil kommunikatsioonivoog püsib, ei katke. Kui olla kiire reageerimisega ning võimestunud, saame hoida kommunikatsioonivoogu kontrolli all ehk juhtida ise oma suhteid. Vastasel juhul laseme endid teadlikult kahjustada, sest võimalust suhteid kahjustada, intrigeerida juba kasutamata ei jäeta. Seega tuleb alati hoolikalt jälgida, et meie sõnumid on teistele pooltele alati üheselt arusaadavad ning meie loodud tähendus täidab oma funktsiooni sotsiaalsel, poliitilisel, kultuurilisel ning majanduslikul tasandil. Samuti peab mõtlema alati vastulause valmiduse vajalikkusele. Selle kõige teadvustamine eeldab sõnumi saatjalt teadvustatud tegutsemist sõnumi lihtsa ning arusaadavana hoidmisel. Sõnum peab alati olema arusaadav ning lähtuda tuleb sõnumit töötleva sihtrühma tasemest. Kui hoolimine on üks meie põhiväärtus, anname seda ka oma tegude ning sõnadega edasi. Üheks hoolimise indikaatoriks saame pidada oma järeltulevaid põlvkondasid, sest hoolimine algab kodust. Kui tunneme vastutust, hoolime ka inimene ühiskond suhtest.

Vastutust ning hoolimist toimivate suhete eest anname edasi ka siis, kui mõistame suhteid ajastute, sisu, konfliktide kontekstis ja realistlikult mõtestades anname olustikku, kui üldharivat ning huvitavat fakti edasi meid ümbritsevatele ning meist sõltuvatele inimestele. On väga huvitav teada, kuidas suhtlesid erinevad sugupooled eriajastutel, millised olid viisakusväljendused ning millisteks on need tänapäeval muutunud. Samuti, kui suletud või avatud on erinevad riigid - kontekstuaalsed suhted. Ideoloogilised konfliktid, mis võivad viia ning viivadki tõsiste (näiteks mittemõistmise tasandil) tegudeni. Lisaks veel võimu ümber jaotumine (võrguühiskonna I reegel) ning sellega kaasnev tegelik vastutus ning vastutuse puudumisel võimalikud markantsed fataalsed tagajärjed. Kogu olustiku teadlik tunnetamine, mõtestamine ning huvitavas sõnastuses edasi andmine parandab tegelikult kommunikatsioonikultuuri. Elades demokraatlikus ühiskonnas, kanname vastutust oma sõnade eest, sest peame ise oma sõnu kontrollima (totalitaarses ühiskonnas on inimestest see mõtteviis kaotatud).

Demokraatiat iseloomustabki kommunikatsiooni vabadus ning võrguühiskonna ümberpaiknemine tähendab sõnavabadust ning toetust demokraatiale. Alati leidub demokraatiat ohustavat tegevust, millest üks on andmeteallikates nuhkimine (IP-de jälgimine). Sellest järgmine, inimeste võimestunud olemise näitaja ongi vastuvõtu reflektsioon - kas astume vastu või laseme endid allutada, mis oleks mugandumine totalitarismi olemusega ning oma õiguste ning vastutuse ära andmine.

Oskusega, vastutada oma sõna eest ning hallata oma võimu, saame parandada oma elukvaliteeti. Paraneks eneseväljendus ning väheneks devalveerivate sõnumite hulk.

Kõik algab hoolimisest ja kõige lihtsam on mõtestatud suhtlemisega alustada iseendast ning perekonnast.