Olles enamuse oma elust maal, Lõuna-Eestis, elanud, on mind alati miski Tallinna olemuses köitnud. Mulle meeldisid alati reisid Tallinna, trammidega sõitmine ja loomulikult loomaaed.
Möödunud laupäeva hommikul, varakult trammiga kooli sõites tundsin aga jällegi ära selle erilise Tallinna, kella poole kaheksase Tallinna. Tallinna, mida olen viimaste aastate jooksul varahommikuti ikka ja jälle nautinud.
Varahommikustel hetkedel on linn veel uinutavalt unine, aga siiski juba juba ärkamas (siinkohal meenub hr Palmaru loeng organismide autoregulatsioonist, sh ka linnade hommikune ärkamine). Hääled on veel eristatavad, närviline müra pole veel saabunud. Inimesi on veel vähe, autosid veel vähe, koristajad on jõudnud juba tänavad puhtaks teha. Tänavad on tõesti mõnusalt puhtad. Samas tean, et öösel on just iga pubi akna taga olnud melu, aga nüüd on ainult ontlikud toolid ning lauad kunstpalmi all. Näen ainult stoilist korda ja rahu. Mul veab, ma ei näe ühtegi negatiivset pilti, pilti, mis aitaks äratada elu pahupoole reaalsusel. Naudin seda mõnusat rahu, sest linn on oma unisuses tõeliselt ilus, lihtne ning rahulik.
Ärkav Tallinn on minu nõrkus!
